Millised on eesti, soome ja ungari keele sarnasused ja erinevused? (Ungari, Eesti, Soome)

 

Soome-ugri keelte sugulus: keeleline mõistatus ja rahvuslik identiteet

Soome-ugri keelte perekond, kuhu kuuluvad eestlased, soomlased ja ungarlased, on üks Euroopa kõige intrigeerivamaid keelelisi mõistatusi. Need keeled, mida sageli nimetatakse uurali keelteks, kuuluvad hoopis teise harru kui indoeuroopa keeled, mida kõneleb enamik eurooplasi. Kuigi geograafiliselt on need rahvad üksteisest kaugel, on nende keeleline sugulus teaduslikult tõestatud, ehkki aastatuhandete jooksul on need keeled läbi teinud radikaalseid muutusi.
 
Teadlased, nagu soome keeleteadlane Matthias Alexander Castrén, panid 19. sajandil aluse uurali keeleteadusele, tõestades nende keelte geneetilisi seoseid. Tema tööd võimaldasid püstitada hüpoteesi ühisest uurali algkodust, mis asus kusagil Uurali mäestiku jalamil. See teooria sai lähtepunktiks edasistele uuringutele, millega püütakse jälile saada, kuidas need rühmad kauges minevikus lahknema hakkasid ning läände ja põhja rändasid.
 
Eesti ja soome keel kuuluvad läänemeresoome keelte rühma ja on omavahel väga lähedased, olles otsekui "õed". Nende ühine päritolu ulatub läänemeresoome algkeeleni, mis hakkas hargnema paar tuhat aastat tagasi. Tänu geograafilisele lähedusele ja intensiivsetele kultuurivahetustele üle Soome lahe on mõlemad rahvad säilitanud sarnase grammatilise struktuuri, nagu näiteks rikkaliku käändesüsteemi ja aglutineerivad jooned.
 
Ungari keel, mis kuulub ugri keelte rühma, on läänemeresoome keeltest märgatavalt eraldunud. Kui ungarlaste esivanemad 9. sajandil Pannoonia madalikule jõudsid, oli nende keel aastatuhandete pikkuse isolatsiooni ning kokkupuute tõttu turgi ja teiste Kesk-Aasia hõimudega juba tugevalt muutunud. Seetõttu on ungari keel tänapäeva eestlastele ja soomlastele raskesti mõistetav, ehkki põhiline sõnavara ja grammatilised konstruktsioonid on endiselt suguluses.
 
Keeleline rekonstrueerimine näitab, et need keeled kujunesid pikka aega naaberkeelte mõjuväljas. Soomlasi ja eestlasi on sajandeid tugevalt mõjutanud germaani ja balti keeled, ungarlasi aga slaavi ja romaani keeled. See tõi kaasa mitte ainult sõnavara rikastumise laensõnadega, vaid ka teatud struktuurilised muutused, mis muutsid need keeled oma regioonis unikaalseks.
 
Kaasaegsed geneetilised ja keeleteaduslikud uuringud, mida arendavad sellised teadlased nagu Kalevi Wiik või hilisemad arheogeneetikud, arutlevad sageli "soome-ugri substraadi" üle. Vaidlused käivad selle üle, mil määral on need rahvad geneetiliselt suguluses ja kuivõrd on keel levinud kultuurilise difusiooni teel. See on keeruline küsimus, millega kaasnevad nii teaduslikud diskussioonid kui ka rahvusliku identiteedi teemad.
 
Rahvaste endi teadvus keelte päritolust on väga tugev. Eestlastele ja soomlastele on nende keeleline sugulus oluline rahvusliku identiteedi element, mis rõhutab nende eripära Põhja-Euroopas. Mõlemad rahvad peavad oma keelt vabaduse ja iseseisvuse sümboliks, mis on aidanud neil võõrvõimu perioodidel ellu jääda.
 
Ungarlaste eneseteadvus on selles küsimuses veelgi erilisem tänu nn "Ungari isolatsioonikompleksile". Kuna ungari keel on ümbritsevatest indoeuroopa keeltest nii erinev, tunnevad ungarlased sageli omamoodi üksildust. Ungari rahvuslik mütoloogia seostab nende päritolu mõnikord iidsete hunnidega – kuigi keeleteaduslikult pole see seos tõestatud, näitab see, kui tugevalt otsib rahvas oma juuri.
 
Teadlane Péter Hajdú analüüsis oma töödes põhjalikult uurali keelesüsteemi, rõhutades, et vaatamata suurtele erinevustele on looduse, kehaosade ja põhitegevustega seotud tüvisõnad üllatavalt sarnased. See on peamine tõend selle kohta, et tuhandeid aastaid tagasi oli neil rühmadel ühine keeleline kood.
 
Oluline erinevus on see, et eesti ja soome keel on oma algses struktuuris "konservatiivsemad" kui ungari keel. Ungari keel on läbi teinud radikaalsemaid muutusi, saades omamoodi "sillaks" ida ja lääne vahel, omastades palju võõrmõjusid, kuid säilitades siiski uurali keelelise karkassi.
 
Nende rahvaste sidemeid hoitakse tänapäeval elus erinevate kultuurifoorumite ja teaduskonverentside kaudu, kus uuritakse uurali keeli (uralistikat). Kuigi igapäevaelus ei saa eestlased, soomlased ja ungarlased üksteisest aru, tunnevad nad vaimset lähedust, mis põhineb ühisel ajaloolisel saatusel olla oma geograafilises piirkonnas "teistsugused".
 
Kokkuvõtteks võib öelda, et eesti, soome ja ungari keelte suhe on suurepärane näide sellest, kuidas keel võib keskkonnale reageerides areneda, säilitades samas oma sügavaima olemuse. See ei ole lihtsalt otseste järglaste lugu, vaid pigem keeruline aastatuhandete pikkune protsess, mille käigus on need rahvad säilitanud oma keele kaudu unikaalse, ainult neile omase "uurali" pärandi.
 
Mässumeelne Hing