Antoninuse katk (Galenose katk) – muinasjutuline ja müstikaga looritatud peatükk Vana-Rooma ajaloos

 

Tere, head lugejad!

 

Sattusin täiesti juhuslikult lugema ulmekirjanik Emily St. John Mandeli romaani „Vaikuse meri“ (Sea of Tranquility), kus mainiti episoodiliselt Antoninuse katku. Kuna ma ei mäletanud, et oleksin sellest varem midagi kuulnud, otsustasin asja lähemalt uurida. Seetõttu ongi see postitus pühendatud Antoninuse katkule – mida tuntakse ka Galenose katku nime all –, et heita valgust sellele märkimisväärsele ajaloosündmusele. Nähtus sai nime sel ajal Roomat valitsenud keisri Marcus Aurelius Antoninuse järgi.

 

Antoninuse katk, mis sai alguse 165. aastal pKr, kujunes üheks esimeseks tõeliseks pandeemiaks, mis raputas Rooma impeeriumi alustalasid. Kuigi nimi viitab katkule, on tänapäeva teadlased säilinud meditsiiniliste kirjelduste põhjal peaaegu veendunud, et tegemist ei olnud buboonkatkuga. Arvatakse, et Roomat tabas rõugete või veidi vähem tõenäoliselt leetrite puhang, mille vastu tolleaegsetel inimestel puudus igasugune immuunsus.

 

Haiguse päritolu seostatakse Rooma leegionitega, kes võitlesid idas Partia kuningriigi vastu. Räägitakse, et epideemia sai alguse Seleukeia piiramise ajal tänapäeva Iraagi aladel. Sõdurid, naastes koju läbi Väike-Aasia ja Kreeka, kandsid koos sõjasaagiga endaga kaasas ka nähtamatut surma. Kuna impeerium oli tol ajal oma õitsengu tipul ning suurepärane teedevõrk ja tihe kaubavahetus ühendasid kaugeimaid piirkondi, levis nakkus mõne aastaga Egiptusest kuni Reini kalasteni.

 

Muistsed ajaloolased ja legendid andsid sellele õnnetusele müstilise varjundi. Üks populaarsemaid lugusid räägib, et Rooma sõdurid avasid kogemata Apolloni templis neetud laeka, millest vallandus „surmav aur“, mürgitades õhu kogu impeeriumis. Teised uskusid, et jumalad karistasid Roomat sel viisil templite rüvetamise eest sõja käigus. Need legendid peegeldasid tolle aja inimeste abitust ja püüdu leida selgitust millelegi, mida teadus veel põhjendada ei suutnud.

 

Selle haiguse peamine tunnistaja oli kuulus kreeka arst Galenos, kelle nime järgi haigust samuti sageli kutsutakse. Ta kirjeldas üksikasjalikult sümptomeid: palavikku, kurgupõletikku, oksendamist ja mis kõige tähtsam – nahalööbeid, mis hiljem muutusid mädasteks villideks. Galenos märkas, et haigus oli äärmiselt nakkav ja armutu – neil, kes elasid üle esimesed kaks nädalat, oli lootust paraneda, kuid paljud surid esimestel päevadel siseverejooksude või elundite ülesütlemise tõttu.

 

Epideemia ulatus oli vapustav – hinnanguliselt nõudis haigus mitme aastakümne jooksul 5 kuni 10 miljonit eluelu. Kõige rängemal ajal suri ainuüksi Roomas kuni kaks tuhat inimest päevas. Suremus oli umbes 7–10 protsenti kogu impeeriumi elanikkonnast, kuid mõnes väeüksuses või ülerahvastatud linnades oli see näitaja tunduvalt kõrgem. See tõi kaasa tohutu tööjõupuuduse ja kriisi põllumajanduses.

 

Pandeemia ei säästnud ka impeeriumi valitsejaid. Arvatakse, et just sellesse haigusesse suri 169. aastal Lucius Verus ning hiljem, aastal 180, tõenäoliselt ka Marcus Aurelius ise, kuigi viimase surmapõhjuse üle ajaloolased endiselt vaidlevad. Kaotanud oma juhid ja suure osa kogenud ametnikest, vajus impeerium poliitilisse ebakindlusse, mis tähistas „kuldajastu“ lõppu ning üleminekut pidevate sõdade ja kriiside ajajärku.

 

Katku levikut soodustas kõige enam Rooma impeeriumi uskumatu liikuvus. Leegionite liikumine ühelt piirilt teisele mässude mahasurumiseks muutus viiruse peamiseks transporditeeks. Kaubanduskeskusteks olnud linnad said aga tiheda asustuse ja halbade sanitaartingimuste tõttu surmalõksudeks. Kuigi roomlased tundsid uhkust oma akveduktide ja termide üle, puudus neil ettekujutus mikroobidest, mistõttu ühiskasutatavad ruumid vaid kiirendasid nakkuse levikut.

 

Lõpuks jättis Antoninuse katk sügava jälje mitte ainult demograafiasse, vaid ka inimeste psühholoogiasse ja religiooni. Traditsioonilised paganlikud jumalad tundusid sellise õnnetuse ees vaikivat, mis lõi soodsad tingimused kristluse levikuks, mille järgijad hoolitsesid haigete eest ja pakkusid vaimset lohutust. See epideemia sai murdepunktiks, pärast mida ei naasnud Rooma impeerium kunagi oma endisesse hiilgusesse ning maailm muutus pöördumatult.

 

Maištinga Siela (Mässumeelne Hing)