Kirjanik Franz Kafka elu ja looming: seosed, stiil ning „Protsessi“ ja „Metamorfoosi“ ideed

 

Tere, lugejad!
 
FRANZ KAFKA ELU JA LOOMINGU SEOSED
 
Franz Kafka sündis 3. juulil 1883 Prahas, mis kuulus sel ajal Austria-Ungari keisririigi koosseisu, jõukasse juudi peresse. Tema päritolu oli keeruline: ta oli saksakeelne juut tšehhide domineeritud Prahas ning see kultuuriline ja keeleline isolatsioon sai tema loomingu alustalaks. Franzi isa Hermann Kafka oli edukas, kuid äärmiselt despootlik kaupmees, ema Julie aga haritud, kuid mehe tahtele alandlik naine. Sellises keskkonnas kasvades tundis Franz end juba lapsest saati võõrana nii oma peres kui ka ühiskonnas ning see varajane üksinduse ja ebakindluse tunne muutus hiljem eksistentsiaalseks õuduseks tema teoste lehekülgedel.
 
Suhted isa Hermann Kafkaga kujunesid kirjaniku elu suurimaks traumaks ja olulisimaks loomeimpulsiks. Isa oli füüsiliselt kogukas, mürarikas ja autoritaarne mees, kes ei väärtustanud poja tundlikkust ega kirjanduslikke püüdlusi, pidades neid nõrkuse märgiks. See konflikt on kõige paremini dokumenteeritud 1919. aastal kirjutatud, kuid mitte kunagi postitatud „Kirjas isale“, milles Franz analüüsib avameelselt oma hirmu ja vaimset halvatust isa varjus. Ilukirjanduses peegeldus see teema kättesaamatute ja karistavate autoriteetide kaudu, kes rõhuvad „väikest inimest“, näiteks novellides „Kohtuotsus“ või „Metamorfoos“ (tuntud ka pealkirja all „Muundumine“).
 
Ka Franzi haridus ja karjäär olid määratud isa tahtest – ta õppis Praha Karli ülikoolis õigusteadust, kuigi need õpingud ei pakkunud talle mingit rõõmu. Pärast õigusteaduse doktori kraadi saamist 1906. aastal asus ta tööle kindlustusseltsis, kus veetis suurema osa oma tööelust. See kogemus andis talle unikaalse sissevaate bürokraatia mehhanismidesse: ta nägi, kuidas inimeste abistamiseks mõeldud keerulised süsteemid muutuvad ebaloogilisteks labürintideks, mis lömastavad isiksuse. Päeviti oli ta eeskujulik ametnik, öösiti aga kirjutas tekste, kus bürokraatiast sai metafüüsiline õudusunenägu, mida on kõige eredamalt kirjeldatud romaanis „Protsess“.
 
Kirjanduslik läbimurre toimus 1912. aastal, kui Franz kirjutas ühe ööga jutustuse „Kohtuotsus“. Samal aastal sündis ka kuulus „Metamorfoos“, mis räägib Gregor Samsast, kes ärkab ühel hommikul koleda mardikana (kuigi teos avaldati alles 1915. aastal). See oli aeg, mil Franz hakkas kujundama oma ainulaadset stiili, mida hiljem hakati kutsuma „kafkaliikuks“ – see on olukord, kus inimene seisab silmitsi absurdse ja halastamatu jõuga, mida ta ei suuda mõista ega kontrollida. Kuigi Franz kirjutas palju, oli ta äärmiselt enesekriitiline ja pidas suuremat osa oma teostest lõpetamata või trükikõlbmatuks, mistõttu ilmus tema eluajal vaid väike osa tema loomingust.
 
Kirjaniku iseloom oli keeruline: kuigi päevaraamatutes paljastub ta pidevalt kõhkleva, hüpohondria ja vaimsete kriiside käes vaevleva isikuna, mäletasid kaasaegsed teda kui sarmikat, õrna ja suurepärase huumorimeelega vestluspartnerit. Ta oli taimetoitlane, huvitus loodusravist ja kehalisest kasvatusest, kuid võitles kogu elu unetuse ja hirmudega. See sisemine lõhestatus ei lasknud tal luua peret, kuigi ta oli mitu korda kihlunud. Tema kuulsaim armastuslugu on seotud Felice Baueriga, kellele ta kirjutas viie aasta jooksul sadu kirju ja palus kaks korda naiseks, kuid katkestas mõlemal korral kihluse, kartes, et abielu hävitab tema kirjutamisvõime.
 
Hilisemates elujärkudes ilmusid Franzi ellu teised olulised naised – tšehhi tõlkija Milena Jesenská ja tema viimane elukaaslane Dora Diamant. Kirju Milenale peetakse maailmakirjanduse ühtedeks kauneimateks ja valusaimateks armastuskirjadeks, mis paljastavad lõputu vaimse läheduse ja samas võimatuse koos olla. Elades koos Dora Diamantiga Berliinis oma viimastel aastatel, tundis Franz lõpuks lühiajalist rahu ja eraldatust isa mõjust, kuid selleks ajaks oli tema tervis juba parandamatult halvenenud.
 
Poliitiline olukord Franzi eluajal oli äärmiselt ebakindel – ta nägi Austria-Ungari keisririigi lagunemist, Esimese maailmasõja õudusi ja uue Tšehhoslovakkia riigi sündi. Kuigi Franz ei olnud poliitiline aktivist, tundis ta kasvavat antisemitismi ja natsionalismi, mis lämmatasid Praha multikultuurset vaimu. Tema loomingus on tunda eelaimdust saabuvatest katastroofidest ja totalitaarsetest süsteemidest, kuigi ta ise ei olnud otsene poliitiline prohvet. Tema teoseid, nagu „Karistuskoloonias“, loetakse tänapäeval kui sünget prognoosi 20. sajandi vägivallale.
 
Franz suri 3. juunil 1924 Viini lähedal Kierlingi sanatooriumis kõri-tuberkuloosi. Haiguse lõpp oli piinarikas – kõrikahjustuste tõttu ei saanud ta rääkida ega toitu neelata, mistõttu suri ta praktiliselt nälga. Enne surma palus Franz oma lähimal sõbral Max Brodil põletada kõik oma käsikirjad, päevaraamatud ja kirjad. Õnneks jättis Brod selle palve täitmata, mõistes oma sõbra pärandi geniaalset väärtust. Pärast kirjaniku surma andis ta välja romaanid „Protsess“, „Loss“ ja „Ameerika“, mis muutsid Franzi 20. sajandi maailmakirjanduse üheks olulisemaks klassikuks.
 
Vähem tuntud faktid Franzist paljastavad teda värvikama isiksusena, kui tavaliselt arvatakse. Näiteks armastas ta väga kino, kuigi kaebas, et pildid erutavad teda liialt, ning oli kirglik ujuja ja süstaga sõitja Vltava jõel. Lisaks oli Franzil kummaline harjumus närida iga suutäit kümneid kordi (fletcherism), uskudes, et see parandab tema tervist. Kuigi teda kujutatakse sageli asotsiaalse erakuna, külastas ta üliõpilaspõlves aktiivselt lõbumaju ja kohvikuid, kus toimusid tormilised kirjanduslikud diskussioonid.
 
Franzi pärand ei ole ainult kirjanduslik, vaid ka filosoofiline – ta sõnastas küsimuse isiku vastutusest süsteemis, kus puuduvad selged reeglid. Tema elupaigad Prahas, eriti väike majake Kuldsel tänaval, on tänapäeval muutunud kultuspaikadeks. Kuigi ta suri vaid 40-aastasena ja arvas, et tema looming unustatakse, on tänapäeval Kafka nimest saanud üldmõiste, kirjeldamaks inimolemuse keerukust, absurdi ja murdmatut lootust isegi siis, kui kõik uksed on lukus.
 
KAFKA SEKSUAALELU
 
Franz Kafka seksuaalelu märgistas sügav sisemine konflikt bioloogiliste instinktide ja vaimse tülgastuse vahel kehalisuse suhtes. Ta ei tajunud sugulist akti naudinguna, vaid kui „karistust armastuse koosolemise eest“, mis määrib tema vaimset puhtust ja võtab ära loomeenergia. See paradoksaalne suhtumine sundis teda jagama intiimsust kaheks ühildamatuks osaks: nooruses külastas ta regulaarselt lõbumaju, kust otsis puhast, isikupäratut füüsilisust, kuid pärast iga sellist külastust näris teda hiiglaslik süü- ja kahetsustunne.
 
Emotsionaalsetes suhetes naistega valis Kafka enamasti „armastuse distantsilt“, mis oli talle turvalisem kui reaalne lähedus. Selliste armsamatega nagu Felice Bauer või Milena Jesenská suhtles ta tuhandete kirjade kaudu, milles kirg muutus intellektuaalseks ja vaimseks sidemeks, kuid abielu või füüsilise lähenemise perspektiivi tekkides valdas kirjanikku paaniline hirm. Milena Jesenská on tabavalt märkinud, et Franzi hirm tuleneb tema erilisest „süütusest“ – ta lihtsalt ei suutnud füüsiliselt taluda keha raskust, mis tundus talle hirmutav ja võõras.
 
See suutmatus kooskõlastada armastust ja seksi sai tema loomingu üheks peamiseks teljeks, kus sageli kohtab kättesaamatuid autoriteete, karistusi ja eksistentsiaalset häbitunnet. Alles elu viimastel aastatel koos Dora Diamantiga leidis Kafka nähtavasti vähemalt lühikeseks ajaks rahu ja suutis aktsepteerida lihtsat inimlikku lähedust ilma varasema õuduseta. Sellegipoolest veetis ta suurema osa elust tundega, et on väljaspool normaalset inimelu, ning tema intiimsushirm jäi üheks suurimaks tema isikliku ja kirjandusliku kannatuse lätteks.
 
KAFKA LOOMINGU HINDAMINE JA JOONED
 
Franz Kafka ei vaadanud oma kirjutamisele kui vaba aja harrastusele, vaid kui ainsale võimalikule eksistentsivormile, mida ta ise nimetas „palve vormiks“ või „avanemiseks vaimsele sügavusele“. Oma päevaraamatutes rõhutas ta korduvalt, et kirjutamine on tema jaoks vaimne puhastumine, kuid samas piinarikas protsess, mis tekitab hiiglaslikke kahtlusi. Nagu juba mainitud, oli ta oma tekstide suhtes halastamatu kriitik, pidades paljusid neist ebaõnnestunuteks, ebapiisavalt täpseteks või lihtsalt „prügiks“.
 
Kuigi täna peetakse Kafkat geeniuseks, pälvisid tema eluajal avaldatud teosed suhteliselt vähe tähelepanu, ehkki intellektuaalide ja literaatide ringkondades teda märgatati. Kaasaegsed nagu Robert Musil või Hermann Hesse tundsid tema proosa kaalu ja ebatavalist jõudu, kuid laiemale avalikkusele tundusid tema novellid, näiteks „Metamorfoos“ või „Kohtuotsus“, liiga kummalised, masendavad ja raskesti mõistetavad. Toonane kriitika ei osanud sageli tema töid klassifitseerida, sest need erinesid drastiliselt tollal valitsenud realismist. Alles pärast surma, kui Brod eiras autori tahet ja andis välja suurromaanid, mõistis maailm, et Kafka tabas midagi olemuslikku moodsa inimese seisundi kohta.
 
Kirjandusloos liigitatakse Kafka tavaliselt modernismi alla, täpsemalt on tema looming tugevalt seotud saksa ekspressionismiga ja eksistentsialismi algetega. Ekspressionismile omane subjektiivsete elamuste tõstmine kõrgemale välisest reaalsusest, grotesk ja vaimne karje saavad Kafka tekstides spetsiifilise kuju: sisemist õudusunenägu jutustatakse siin äärmiselt külmas, asjalikus, peaaegu juriidilises stiilis. See loob õõvastava kontrasti uskumatute, absurdsete sündmuste (näiteks mardikaks muutumise) ja nende absoluutse aktsepteerimise vahel igapäevasuse osana, mis sai hiljem tema stiili üheks peamiseks tunnuseks.
 
Kafka loomingu tähtsaim joon on „kafkaliik“ absurd, mida iseloomustab loogika puudumine situatsioonides, mis nõuavad maksimaalset korda. Tema tegelased satuvad sageli lõpututesse bürokraatlikesse labürintidesse, kus reegleid ei selgitata ja karistus määratakse teadmata süü eest. Neis süsteemides puudub selge kurjuse kehastus – süsteem ise on kurjus, mis tegutseb anonüümselt ja vääramatult. Tegelane ei jõua kunagi sihile, olgu selleks sissepääs seaduse paleesse või jõudmine lossi, mistõttu lõputu edasilükkamine ja lootusetu protsess saavad jutustuse peamiseks dünaamikaks.
 
Teine ere joon on kehalisuse ja karistuse esteetika, mis on tihedalt seotud autori tundega, et tema enda keha on talle võõras. Kafka loomingus on palju füüsilist kannatust, transformatsioone ja detailseid mehhanismide kirjeldusi, mis teenivad vaimse seisundi projektsioonidena. Kogu seda kirjanduslikku maailma ühendab sügav eksistentsiaalne üksindustunne ja isa kui kõikvõimsa kohtuniku autoriteedi vari, mis transformeerub metafüüsilisteks kõrgemateks jõududeks. Kafka ei kirjutanud vastuseid – tema looming on pidev lõpetamata küsimus inimese võimaluse kohta jääda iseendaks maailmas, mis on oma olemuselt talle võõras ja mõistmatu.
 
KAFKA MÕJU 20.–21. SAJANDI KIRJANIKELE
 
Franz Kafka jättis maailmakirjandusse nii sügava jälje, et tema perenimest sai üldmõiste ning tema loomingu vari ulatub kõige erinevamate autoriteni, alates eksistentsialistidest ja lõpetades maagilise realismi meistritega. Üks tema eredamaid järgijaid oli Albert Camus, kes analüüsis oma essees „Sisyfose müüt“ Kafka loomingut kui absurdi olulist näidet. Camus võttis üle kafkaliku idee inimesest, kes rüseleb ebaloogilise, talle võõra ja rõhuva süsteemiga, ning see sai aluseks tema enda teostele nagu „Võõras“, kus indiviid seisab halastamatu õigusemõistmise mehhanismi ees.
 
Sarnast mõju tundis ka argentiina geenius Jorge Luis Borges, kes mitte ainult ei tõlkinud Kafka töid hispaania keelde, vaid arendas oma lühijuttudes lõputute labürintide, raamatukogude ja bürokraatlike mõistatuste motiive. Borgest võlus Kafka võime luua košmaarne loogika seal, kus seda ei peaks olema, ja see intellektuaalne pinge sai lahutamatuks osaks Borgese enda metafüüsilisest proosast. Ka Gabriel García Márquez tunnistas, et just pärast „Metamorfoosi“ lugemist mõistis ta, et kirjanduses võib kirjutada uskumatutest asjadest nii, nagu need oleksid täiesti loomulik igapäevasus, mis ajendas teda looma maagilise realismi aluseid.
 
Jaapani kirjanik Haruki Murakami tunnistab samuti avalikult oma vaimset sugulust Praha autoriga, mida ta deklareeris otseselt romaanis „Kafka mererannas“. Murakami võttis üle kafkaliku sürrealismi ja tunde, kus tegelane eksib reaalsuse ja une vahele, põrgates kokku kummaliste sümbolistlike kujudega, kes ei allu tavapärastele reeglitele. Briti kirjanik Kazuo Ishiguro kasutab oma romaanis „Lohutamatu“ samuti meisterlikult kafkalikku atmosfääri, kus peategelane eksleb tundmatus linnas, püüdes täita segaseid ülesandeid, samal ajal kui aja ja ruumi loogika libiseb tal pidevalt käest.
 
Salman Rushdie kasutab oma loomingus sageli Kafkale omaseid transformatsiooni- ja allegooriatehnikaid, püüdes paljastada poliitilist ja sotsiaalset absurdi. Tema teostes, nagu ka Kafkal, saab isiklik identiteet sageli süsteemi või ajaloo pandivangiks ning groteskseid olukordi kasutatakse vahendina võimu olemuse paljastamiseks. Kõik need autorid, kuigi nad on väga erinevad, on ühendatud selle sama „kafkaliiku“ geneetilise liiniga, mis õpetab nägema maailma kui salapärast, sageli halastamatut, kuid ebatavaliselt rikast sümbolite labürinti.
 
Mässuline Hing