Eesti hümn – Mu isamaa, mu õnn ja rõõm – himni sõnad, ajalugu, muusika, seosed Soome ja Rootsiga

 

Mu isamaa, mu õnn ja rõõm,

kui kaunis oled sa!

Ei leia mina iial teal

see suure, laia ilma peal,

mis mul nii armas oleks ka,

kui sa, mu isamaa!

 

Sa oled mind ju sünnitand

ja üles kasvatand;

sind tänan mina alati

ja jään sull' truuiks surmani,

mul kõige armsam oled sa,

mu kallis isamaa!

 

Su üle Jumal valvaku

mu armas isamaa!

Ta olgu sinu kaitseja

ja võtku rohkest õnnista,

mis iial ette võtad sa,

mu kallis isamaa!

Eesti hümni ajalugu on sügavalt juurdunud rahva võitluses iseseisvuse ja kultuurilise identiteedi eest. Hümn „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ loodi juba 19. sajandil, Eesti rahvusliku ärkamise ajal. Selle meloodia lõi 1848. aastal Soome helilooja Fredrik Pacius, kuid algsed sõnad laulule „Maamme“ (Meie maa) kirjutas teine Soome poeet J. L. Runeberg. Huvitav fakt on, et sama meloodiat kasutab ka Soome. Algselt kirjutati „Maamme“ rootsi keeles, kuna Soomet valitses pikka aega Rootsi ja rootsi keel oli riigikeeleks. Just selle meloodia aga valis Eesti ja kirjutas sellele oma sõnad.

Ehkki meloodia oli Soome päritolu, kirjutas 1869. aastal eestikeelsed sõnad hümnile luuletaja Johann Voldemar Jannsen. Tema isamaa-armastuse, identiteedi ja ajaloo teemad peegeldasid suurepäraselt eesti rahva tundeid ja püüdlusi. Esimest korda esitati Eesti hümni avalikult 1869. aastal esimesel Eesti laulupeol Tartus, millest sai oluline rahvusliku identiteedi sümbol. Kuigi hümni ei tunnustatud sel ajal ametlikult, sai sellest kiiresti populaarne laul, mis peegeldas eesti rahva lootusi ja unistusi iseseisvast riigist.

 

Kui Eesti 1918. aastal iseseisvuse välja kuulutas, kinnitati „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ ametlikult riigihümniks. 1940. aastal, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris ja annekteeris, keelati hümn ära. Kuigi hümni avalik esitamine oli rangelt keelatud, lauldi seda salaja ja selle esitamisest sai vaikne vastupanu sümbol, eriti Balti riikide laulupidudel. Sel keerulisel perioodil sai hümnist mitte ainult laul, vaid ka vabaduse ja ellujäämise sümbol.

 

Hümn taastati ametlikult 1991. aastal, kui Eesti taasiseseisvus. Tänapäeval on see üks Eesti tähtsamaid rahvussümboleid, mis peegeldab pika vastupanu ja iseseisvuse taastamise ajalugu. Selle meloodia ja sõnad tuletavad eestlastele meelde nende rahva tugevust ja vastupidavust ning seda, et isegi kõige raskematel aegadel aitab usk ja lootus ellu jääda. Just selle rikkaliku ja keerulise ajaloo tõttu on laulul „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm“ eestlaste südames eriline koht.

Maištinga Siela