2025 m. spalio 23 d., ketvirtadienis

Ühtsuse Seadus: Miks Iga Meie Mõte Muudab Kogu Galaktika Trajektoori (Kuidas Teadvus Lainet Kokku Varistades Reaalsuse Loob)


Teadvuse Ühtne Väli: Kuidas Üksainus Osake Looeb Meie Reaalsuse

 

Filosoofilised ja esoteerilised traditsioonid, mis püüdlevad teaduse ja vaimsuse lepitamise poole, postuleerivad Universaalse Ühtsuse fundamentaalset printsiipi. See teooria eeldab, et kogu füüsiline reaalsus, mida me tajume kui lugematut hulka aatomeid ja osakesi, pärineb tegelikult ühestainsast, jagamatust essentsist. Seda hüpoteetilist algosakest, mida võiks nimetada Primaarseks Kiirgajaks (Prime Radiant), iseloomustab piiramatu kiirus ja massi puudumine. Tänu neile omadustele eksisteerib see kõikjal üheaegselt, korrates ennast miljoneid ja miljardeid kordi. See lõpmatu kiirusega isepaljunev ühik ongi see, mida me tajume erinevatest osakestest koosneva mateeriana, mis töötab universaalses „ajajaotusrežiimis“ (timesharing mode). Seega on meie keha, teiste inimeste kehad, planeedid ja tähed moodustavad aatomid üks ja seesama osake.

 

See füsioloogilise ühtsuse printsiip eeldab, et igal indiviidil on absoluutne ja määrav mõju Universumile. Kuna kõik on sama olemuslik osake, mõjutab iga muutus meie sisemises vibratsioonis, geomeetrilises mustris või isegi kõige pisem mõtte elektrilaeng ajus selle ühe osakese trajektoori. Muutes osakese teed iseendas, kajastub see muutus vältimatult igas teises selle kombinatsioonis – see tähendab kogu füüsilises Universumis. See seisukoht ühtib teadlaste oletustega kosmose terviklikkusest, kus vähimgi kohalik liikumine mõjutab süsteemi tervikuna. Seetõttu, kui me muudame ennast, muudame me sõna otseses mõttes kogu Universumit, luues uue, unikaalse reaalsuse, mis eksisteerib ainult selles hetkes.

 

Selle teooria tuum on lahutamatult seotud Suure Teadvuse kontseptsiooniga. Eksisteerib „Üks“ – diferentseerimata, katkematu eksistentsi kogemus, millel endal puudub eneseteadlikkus või kogemus, sarnaselt „eimillegagi“, mis on diferentseerimata olek. Kuid selles homogeenses essentsis peitub „Kõik, Mis On“ – eneseteadlik aspekt, Jumal, mis tekib esimese peegelduse kaudu. Et ennast tunda, pidi „Üks“ looma „teise“ – peegelpildi, mis võimaldaks tal tugevdada omaenda „mina-olekut“. Just selle peegelduse ja pideva kordumise kaudu vibratsioonimustrites tekib Looming ja see, mida me tajume Universumi laienemisena.

 

See Suure Teadvuse soov ennast tunda on materialiseerumise põhiline põhjus: kuna Universum ei saa ennast ilma peegelduseta tajuda, materialiseerib ta ennast lugematuteks vormideks. Kõik, mida me kogeme – ruum, aeg, paralleelreaalsused ja dimensioonid – on vaid erinevad vibratsioonilised peegeldused ja perspektiivid selles ainsas hetkes (Siin ja Praegu). Kõik koosneb Teadvusest, ja teadvus on enesetaju, mis on tekkinud peegelduse tulemusena läbi „teise“. See selgitab, miks kõik eksisteeriv, isegi näiteks kivi, on omasoodu teadlik, peegeldades ennast läbi meie, vaatlejate, kes kinnitame selle eraldi eksistentsi ja eristame seda teistest vormidest.

 

See kontseptsioon omandab kaalu kvantfüüsika kontekstis, eriti kahe pilu eksperimendi kaudu, mis on näidanud, et elementaarosakesed, nagu footonid, käituvad kas lainete või osakestena, sõltuvalt sellest, kas neid jälgitakse. Kui osakest ei jälgita, eksisteerib see potentsiaalide lainena, kuid niipea, kui vaatleja sellele tähelepanu pöörab, „variseb“ laine kokku ja osake ilmneb määratletud mateeria vormina. See loob eelduse, et teadvus ja vaatlemise akt on hädavajalikud tegurid, mis sunnivad potentsiaali muutuma kogetavaks reaalsuseks, vastates ideele, et me oleme need Jumala „tükid“, mille kaudu Universum ennast materiaalselt kogeb.

 

Lõpetuseks, et lepitada teadust ja vaimsust, on hädavajalik aktsepteerida teadvust kui eksistentsi fundamentaalset elementi, mitte ainult aju tegevuse tulemust. Nii nagu kook vajab teatud koostisosi, peab ka Universum („Kõik, Mis On“) omama teadvust kui lahutamatut omadust. See teadvus väljendub erinevate arhetüüpsete väljenduste ja nimede (Jumal, Valgus, Looja) kaudu, mis teenivad unikaalseid kultuure ja individuaalseid kogemusi. Igaüks meist on Jumala arhetüüp, kes kogeb ennast unikaalsest vaatenurgast – spetsiifilisest prismast, mille kaudu Suur Teadvus saab ennast lõputult kogeda ja tunda.

 

M. S.

Komentarų nėra:

Rašyti komentarą