Kirjanik Elizabeth Strout raamatud, biograafia, loomingu omapära, Olive Kitteridge ja Lucy Barton

 

Tere, kallid lugejad!

 

ELIZABETH STROUTI VARAJANE ELU

 

Elizabeth Strout sündis 1956. aastal Portlandis Maine'i osariigis ning kasvas üles Maine’i ja New Hampshire’i väikelinnades. Tema juured on tihedalt seotud Uus-Inglismaa vanade puritaanlike traditsioonidega, mis said hiljem tema loomingulise maailma alustalaks. Kirjaniku lapsepõlv möödus võrdlemisi isoleeritud, kuid intellektuaalses keskkonnas: tema isa oli teadusprofessor ja ema inglise keele õpetaja. See peremiljöö soodustas vaatlemist ja analüüsimist ning Elizabethi õpetati juba varakult väärtustama vaikust ja loodust – see peegeldub ka tema teoste aeglases ja sügavas rütmis.

 

Lapsena oli Strout erakordselt tähelepanelik vaatleja, kelle suurim huvi oli inimeste käitumise ja omavaheliste suhete analüüsimine. Ema julgustas tütart pidama päevikut ja panema kirja igapäevaseid detaile, millest sai suurepärane harjutus tulevasele kirjanikule. Tüdruk veetis palju aega õues, rännates metsades ja aasadel, kuid tundis samas väikelinna elanikele omast sotsiaalset eraldatust. See varajane tunne, et ta on „vaatleja kõrvalt“, kujundas tema hilisema meisterliku oskuse avada tegelaste sisedialooge ja perekondade vaikitud draamasid.

 

Õpingud edenesid Elizabethil suurepäraselt, kuid tema tee kirjanduse Olümposele ei olnud sirgjooneline. Ta õppis Maine’is Batesi kolledžis, mille lõpetas inglise kirjanduse erialal, ning otsustas hiljem valida praktilisema suuna, omandades Syracuse'i ülikoolis magistrikraadi õigusteaduses. Vaatamata juriidilisele haridusele ei kustunud loominguline impulss kunagi. Noorpõlves huvitus ta peale kirjanduse ka muusikast, proovides isegi baarides laulda ja klaverit mängida. Juristina töötas ta vaid selleks, et end ära toita ja leida varajastel hommikutundidel aega kirjutamiseks.

 

Tema kujunemist mõjutasid enim klassikaline kirjandus ning isiklik kogemus Uus-Inglismaa elanike vaoshoituse ja emotsionaalse suletusega. Enne tuntud autoriks saamist sai ta aastaid kirjastustelt eitavaid vastuseid, kuid see ei peatanud teda. Elades New Yorgis ja töötades erinevates ametites – ettekandjast õigusteaduse õppejõuni –, lihvis ta oma stiili, kuni saavutas lõpuks küpses eas läbimurde. Tema noorpõlve faktid näitavad, et edu ei olnud juhuslik, vaid pigem aastakümnete pikkuse vaatlemise, kannatlikkuse ja sügava inimpsühholoogia huvi tulemus.

 

ELIZABETH STROUTI KIRJANDUSLIK TEEKOND JA POPULAARSUS

 

Nagu mainitud, ei olnud Elizabeth Strouti tee kirjanduse tippu äkiline hüpe, vaid pigem aeglane ja kannatlik küpsemine. Kuigi ta kirjutas lapsepõlvest saati, ilmus tema esikromaan „Amy ja Isabelle“ alles 1998. aastal, kui autor oli juba 42-aastane. See raamat, mis räägib ema ja tütre keerulistest suhetest väikelinnas, pälvis kohe suurt tähelepanu ja jõudis mainekate auhindade finaali. Tõeline murrang toimus aga kümme aastat hiljem. 2008. aastal ilmunud romaan „Olive Kitteridge“ võitis Pulitzeri preemia ja muutus kultuurifenomeniks, millest vändati ka populaarne lühisari. See teos kinnistas Strouti kui kirjaniku, kes suudab meisterlikult avada tavaliste inimeste ebatavalist siseelu.

 

Kirjaniku loomingus domineerib väikelinna psühholoogia, kus vaigse pealispinna all keevad sügavad emotsionaalsed draamad. Tema olulisemad teosed, nagu „Minu nimi on Lucy Barton“ ja „Oh William!“, uurivad peretraumade pikaajalisust, vaesust, üksindust ja ootamatuid inimliku läheduse hetki. Strouti stiili iseloomustab selgus ja säästlikkus – ta ei kasuta asjatuid epiteete, vaid iga lause on justkui täpselt lihvitud teemant. Kriitikud märgivad tihti, et tema võime tunda kaasa ka kõige ebasümpaatsematele tegelastele, näiteks karmile Olive Kitteridge’ile, on üks tema jutustajaandme tugevusi.

 

Lugejad imetlevad Strouti tema uskumatu siiruse ja oskuse tõttu sõnastada seda, mis tavaliselt jääb välja ütlemata. Tema kirjutamislaadile on omane stseenide loomine, mis võivad tunduda fragmentaarsed, kuid koonduvad lõpuks terviklikuks emotsionaalseks pildiks. Huvitav on see, et Strout ei kirjuta sageli kronoloogilises järjekorras: ta paneb üksikud stseenid paberilehtedele, laotab need lauale ja jälgib, kuidas need omavahel haakuvad. Autor on tunnistanud, et ta „kuuleb“ oma tegelaste hääli ja laseb neil endil loo kulgu dikteerida, istudes sageli kohvikutes või jälgides möödujaid New Yorgi tänavatel.

 

Rääkides oma töörituaalidest, rõhutab Elizabeth Strout distsipliini ja füüsilist kontakti tekstiga. Ta eelistab kirjutada käsitsi või kirjutusmasinal, sisestades teksti arvutisse alles hiljem, kuna see võimaldab tal paremini tajuda keele rütmi. Kirjanik väldib eelnevaid plaane või skeeme – tema jaoks on looming avastamisprotsess, kus ta ise ei tea, kuidas raamat lõpeb. Tema isiksus kiirgab rahu ja tagasihoidlikkust, kuid selle kihi all peitub terav intellekt ja oskus märgata pisimaidki sotsiaalseid detaile, mis teistele märkamatuks jäävad.

 

Isiklikus elus on Strout kogenud nii tõuse kui mõõnu. Pärast pikka esimest abielu, millest sündis tütar Zara, ta lahutas ning abiellus hiljem endise Maine’i osariigi peaprokuröri James Tierneyga. Praegu jagab ta oma elu kireva New Yorgi ja rahulikuma Maine’i vahel – mõlema paiga energia toidab tema loomingut. Kuigi ta on pärit religioossest puritaanlikust keskkonnast, on tema suhtumine usku tänapäeval pigem filosoofiline ja eksistentsiaalne. Ta huvitub vaimsusest mitte kui institutsioonist, vaid kui inimese sisemisest jõust ja moraalist, mis aitab raskustest üle saada.

 

Mis puutub kirjanduslikku maitsesse, siis Strout on kirglik lugeja, kes hindab kõrgelt klassikat. Ta on korduvalt maininud William Faulknerit, Alice Munrod ja John Cheeverit kui autoreid, kes on aidanud tal mõista lühijutu ja tegelaskuju loomise kunsti. Teda huvitab kirjandus, mis ei karda inimsideme tumedamaid külgi, kuid jätab samas ruumi lootusele ja andestusele. Strout ise väidab, et parim kirjandus on see, mis paneb lugeja tundma end siin maailmas veidigi vähem üksildasena.

 

Vähemtuntud faktide hulgast võib välja tuua, et ta õppis õigusteadust vaid seetõttu, et pidas kirjanikukarjääri kättesaamatuks ja lootis, et juristitöö pakub talle majanduslikku kindlustunnet. Lisaks on Strout tunnistanud, et kogus aastaid avalikes kohtades võõraste inimeste vestlusi, märkides neid salaja üles. Sellest harjumusest sai hiljem tema peamine tööriist äärmiselt tõetruude ja elavate dialoogide loomisel, mis on saanud tema loominguliseks visiitkaardiks.

 

Kokkuvõtteks peitub Elizabeth Strouti fenomen selles, et ta suutis ühendada kõrge kirjandusliku väärtuse massilise populaarsusega. Ta ei kirjuta kangelastest ega suurejoonelistest ajaloosündmustest – ta kirjutab inimesest, kes kardab vanadust, häbeneb oma vaesust või püüab lihtsalt leida ühist keelt oma lähedastega. Tema looming on meeldetuletus, et igal, ka kõige hallimal eksistentsil, on oma sügavus ja draama. See on autor, kes tõestas, et kirjandus võib endiselt olla empaatia kool, mis õpetab meid mitte kohut mõistma, vaid üksteist mõistma.

 

Mässumeelne Hing