Plejaadlased (Plejaadide täheparve tulnukate tsivilisatsioon) tunnused, ufo-d, telepaatilised teadmised, Hollywoodi filmid, 'Sõrmuste isand' ja kuvandid populaarkultuuris

 

Tere, lugejad!

 

Tänapäeva internetikultuuris ja esoteerilistes foorumites esitletakse plejaadlasi kui üht arenenumat tähevälist tsivilisatsiooni, mis pärineb Sõnni tähtkujus asuvast Plejaadide täheparvest. Neid nimetatakse sageli meie kosmilisteks vendadeks või vaimseteks õpetajateks, kelle peamine missioon on aidata inimkonnal evolutsioneeruda ja saavutada kõrgem teadvusetasand. Rahvamütoloogias väidetakse, et seda tsivilisatsiooni iseloomustab erakordselt kõrge vibratsioon ja rahumeelsus, mistõttu peetakse neid omamoodi galaktika diplomaatideks, kes püüavad levitada universumis armastuse, harmoonia ja ühtsuse ideid.

 

Plejaadlaste üks silmapaistvamaid jooni on nende uskumatu füüsiline sarnasus inimestega, mistõttu liigitatakse nad n-ö põhjamaist tüüpi tulnukate rühma. Kirjeldustes kujutatakse neid pikkade, graatsiliste ja väga kütkestavate olenditena, kellel on hele nahk, läbitungivad sinised või kuldsed silmad ning pikad, enamasti valged või heledad juuksed. Sellise välimuse tõttu võrreldakse neid sageli inglite või muistsete skandinaavia jumalustega ning kontakti kogenud inimeste sõnul tekitab nende lähedus sügavat rahu ja tingimusteta armastuse tunnet.

 

Internetikultuuris on levinud veendumus, et plejaadlastel ja inimestel on ühine geneetiline esivanem, mistõttu on meie liigid bioloogiliselt ja vaimselt seotud. Mõned teooriad väidavad, et just plejaadlased aitasid varajastes tsivilisatsioonides kaasa inimese DNA kujunemisele, mistõttu tunnevad nad vastutust meie planeedi saatuse eest. See side selgitab, miks nad suhtlevad inimestega väidetavalt unenägude, meditatsioonide või otseste telepaatiliste seansside kaudu, edastades sõnumeid vajadusest kaitsta loodust ja loobuda sõjalistest konfliktidest.

 

Erinevalt agressiivsetest tulnukatest, kes ulmekirjanduses sageli Maad vallutada püüavad, kirjeldatakse plejaadlasi kui passiivseid vaatlejaid ja teejuhte. Nad ei sekku inimese vaba tahte teostamisse ega kasuta jõudu, vaid toimivad pigem suviste inspireerijatena, kes õhutavad meid leidma oma vaimset potentsiaali. Nende tehnoloogiline areng on toetajate sõnul lahutamatult seotud nende vaimse puhtusega, mistõttu kirjeldatakse nende kosmoselaevu sageli kui valgusobjekte, mis on võimelised rändama mitte ainult läbi ruumi, vaid ka läbi erinevate dimensioonide.

 

Plejaadlaste eluviisist nende kodumaal on teada tänu arvukatele kanaldamisseansside kaudu saadud teadetele, mis maalivad sellest utoopilise pildi. Usutakse, et nende ühiskonnas ei eksisteeri raha, haigusi ega hierarhilist võimu ning kogu nende eksistents põhineb kogukondlikkusel ja loovusel. Väidetavalt elavad nad tuhandeid aastaid, kuna nende kehad pole nii tihedad kui meie omad, ning nende keskkonnas domineerivad kristallstruktuurid, kõrgtehnoloogia ja pidev ühendus kosmilise energiaga.

 

Lõplik kujutis plejaadlastest internetifolkloori kontekstis on lootuse sümbol, mis peegeldab inimkonna igatsust leida turvaline koht ääretus universumis. Kuigi teaduskogukonnal puuduvad tõendid nende eksistentsi kohta, püsib see legend elujõulisena kui kaasaegne muinasjutt paremast homsest. Plejaadlased on peegliks, milles näeme seda, kelleks me ise tahaksime saada – rahumeelne, tark ning looduse ja tehnoloogia vahel tasakaalu leidnud tsivilisatsioon.

 

PLEJAADLASTE AVALDUMISVORMID POPULAARKULTUURIS: HOLLYWOODIST JA „SÕRMUSTE ISANDAST“ ESOTEERIKA JA TELEPAATIDENI

 

Tänapäeva ufoloogia ja esoteerika maailmas on plejaadlaste fenomen lahutamatult seotud paari võtmeisikuga, kelle lood said aluseks kogu „täheseemnete“ (starseeds) liikumisele, mis väidab, et paljude inimeste hinged on tegelikult pärit kaugetest galaktikatest. Silmapaistvaim ja ehk ka kõige vastuolulisem kuju selles kontekstis on šveitslane Billy Meier, kes hakkas eelmise sajandi seitsmekümnendatel avalikustama hämmastavat materjali – tuhandeid fotosid ja videoid, millel tema väitel on jäädvustatud plejaadlaste kosmoselaevad (Meier ise nimetas neid Plejaran’i laevadeks). See mees väitis, et tal on otsene füüsiline side plejaadlasest naise Semjasega, kes edastas talle põhjalikke teadmisi nende tsivilisatsiooni ajaloost, tehnoloogilisest arengust ja vaimsetest seadustest. Kuigi skeptikud ja videoanalüüsi eksperdid peavad Meieri tõendeid sageli kavalateks võltsinguteks, sai tema loodud narratiiv plejaadlaste vaimsetest õpetustest subkultuuri vaieldamatuks aluseks, mis kujundas selle väljaspool Maad asuva rassi esimese järjepideva portree.

 

Plejaadlaste mütoloogia areng jõudis uuele tasemele tänu Barbara Marciniakile, kes on üks maailma mõjukamaid kanaldajaid (channelers). Tema raamatutest, eriti menukist „Koidutoojad“ (Bringers of the Dawn), sai vaimne teejuht tuhandetele otsijatele. Marciniak väidab, et võtab telepaatiliselt vastu infot plejaadlaste rühmalt, kes esitlevad end kui meie vaimseid esivanemaid, kes on naasnud tuleviku ajaliinidelt. Tema töös arendatakse teooriat, et inimkond kogeb praegu „suurt ärkamist“, mille käigus aitavad plejaadlased meil transformeerida oma teadvust ja muuta isegi bioloogiliselt DNA struktuuri, vabanemaks piiratud materiaalsest tajust. Selle vaimse esteetika tõi kaasaegsesse internetiruumi Alaje Plejaadidelt – populaarne YouTube’i sisulooja, kes esitleb end plejaadlaste tsivilisatsiooni otsese kehastusena Maal. Tema videod, mida iseloomustavad kirkad visuaalid ja meditatiivne muusika, on suunatud armastusenergia levitamisele, tšakrate puhastamisele ja kollektiivsele ettevalmistusele kosmilisteks muutusteks. Tema õpetused on kogunud miljoneid vaatamisi, kinnistades lõplikult kuvandi plejaadlastest kui valgustatutest ja graatsilistest olenditest digitaalkultuuris.

 

Plejaadlaste kuvand on, kuigi harva otseselt mainitud, tunginud sügavale Hollywoodi kinokunsti ja laiemasse popkultuuri teatud visuaalsete arhetüüpide kaudu. Pikkade, heledate, eeterlike ja lõputut tarkust kiirgavate tulnukate kujutisest on saanud vastukaal klassikalistele hirmuäratavatele koletistele. Steven Spielbergi 1977. aasta meistriteos „Kolmanda astme lähikontaktid“ pani aluse sellele pöördele: kuigi filmi lõpus ilmuvad olendid on füüsiliselt väikesed, kujundas nende kiirgav valgus ja rahumeelne, muusikaline suhtlus n-ö heade tulnukate kontseptsiooni, mis hiljem plejaadlaste mütoloogiaga orgaaniliselt ühte sulas. See esteetika, mida iseloomustavad pikad valged juuksed ja ideaalselt sümmeetrilised näojooned, on märgatav isegi teostes, mis pole ufoloogiaga otseselt seotud. Näiteks filmis „Batman ja Robin“ või J. R. R. Tolkieni „Sõrmuste isanda“ ekraniseeringutes nähtavad haldjad vastavad visuaalselt peaaegu ideaalselt plejaadlaste kirjeldustele. Esoteerilistes ringkondades püstitataksegi sageli hüpotees, et muistsed legendid muinasjutulistest olenditest ja haldjatest said alguse just varastest kontaktidest selle kosmose rassiga.

 

Lõpuks leidis plejaadlaste teema oma koha teaduse populariseerimise ja spekulatiivse dokumentalistika žanris, kus sarjad nagu „Iidsed tulnukad“ (Ancient Aliens) pühendavad terveid episoode Plejaadide täheparve analüüsimisele. Seal uuritakse muistsete maiade, tšerokii indiaanlaste ja egiptlaste müüte, milles „seitset õde“ mainitakse korduvalt kui jumaluste sünnipaika või taevast kodu, kus elavad loojad. Populaarkultuuris on plejaadlased lõplikult kanda kinnitanud kui kosmilised vanemad – turvaline ja meeldiv sümbol, mis vastupidiselt hirmutavatele hallidele tulnukatele seostub vaimse kaitse ja rahuga. Nende kujutamine rahvuslike elementide, näiteks leedu, läti või eesti rahvusmotiivide ja lipuvärvide abil süvendab veelgi ideed, et see kosmiline tsivilisatsioon pole võõras, vaid vastupidi – see on lähedane iga rahva juurtele, toimides universaalse ühtsuse ja kõrgema inimliku potentsiaali sümbolina.

 

PLEJAADLASTE ENNUSTUSED

 

Plejaadlaste ennustused ja nägemused Maa tulevikust edastatakse enamasti n-ö kanaldamise (channeling) seansside kaudu, kus valitud isikud toimivad energeetiliste juhtidena, kandes Plejaadide parvest meie materiaalsesse maailma üle kõrgsageduslikku infot. Nende ennustuste keskne telg on niinimetatud „Suur nihe“ ehk planeedi üleminek kolmandast viiendasse dimensiooni. Plejaadlased kordavad oma vahendajate, nagu Barbara Marciniak või ühendus The Pleiadians, kaudu pidevalt, et meie päikesesüsteem läbib praegu erakordselt võimsat footonvööd – intensiivse valguse ja energia vööndit kosmoses. Nende sõnul muudab see protsess pöördumatult inimese bioloogiat, äratab tuhandeid aastaid pärsitud „varjatud“ DNA ja võimaldab inimkonnal taastada telepaatilised võimed ning otsese sideme universumi loovate jõududega.

 

Nendel sõnumitel on ka tugev hoiatav alatoon, eriti seoses ökoloogilise tasakaalu ja tehnoloogilise kontrolliga. Plejaadlaste ennustustes mainitakse sageli, et Maa on elusolend – Gaia, kes puhastab end ise aktiivselt negatiivsest energiast, mistõttu võib järgmisel kümnendil looduskatastroofide sagedus tõusta, mis on aga vaid vana süsteemi kokkuvarisemise märgid. Selliste kontaktide kaudu nagu Billy Meier edastati üksikasjalikke prognoose võimalikest poliitilistest murrangutest, tehisintellekti ohtudest inimese individuaalsusele ja vajadusest naasta säästva eksistentsi juurde. Nad rõhutavad, et tulevik ei ole rangelt ette määratud, vaid sõltub inimkonna kollektiivsest teadvusest: kui valime armastuse ja vastutuse tee, väldime destruktiivseid stsenaariume ja astume kuldaega, kus tehnoloogia teenib vaimset kasvu, mitte rõhumist.

 

Info edastamise viis on väga spetsiifiline ja põhineb vibratsioonilisel resonantsil. Plejaadlased ei eelista füüsilisi kirjutisi, vaid kasutavad pigem „valguskoode“ ja geomeetrilisi kujundeid, mis edastatakse visuaalide, unenägude või äkiliste intuitiivsete taipamiste kaudu. Inimesed, kes väidavad end olevat nende teadmiste vastuvõtjad, räägivad, et seansside ajal tunnevad nad selgroos intensiivset kuumust või surinat ning info ilmub nende peas mitte eraldiseisvate sõnadena, vaid terviklike andmepakettidena, mis tuleb hiljem „lahti pakkida“ ja inimkeelde tõlkida. Sageli toimuvad sellised seansid avalikult, kus kanaldaja räägib muutunud hääle või rütmiga, väites, et tema keha kasutab plejaadlaste kollektiivne teadvus, püüdes pöörduda otse kogunenud kuulajaskonna poole ja pakkuda neile energeetilist toetust.

 

Lõpuks koonduvad kõik need ennustused ühte peamisse sõnumisse – hirmu lõppu. Plejaadlased väidavad, et tuhandeid aastaid on inimkonda peetud sagedusvanglas, kus domineerisid hirm, kontroll ja lõhestamine, kuid nüüd on see loor rebenemas. Nende ennustused lubavad, et pärast selle transformatsiooniperioodi lõppu saab Maast „elav raamatukogu“ ja kosmiline keskus, kus erinevad galaktika rassid saavad vabalt teadmisi vahetada. Kuigi paljudele kõlavad need prognoosid ulmena, on see plejaadlaste pooldajatele konkreetne tegevuskava, mis kutsub üles valima igapäevaelus kõrgemat vibratsiooni, hoolitsema oma keskkonna eest ja valmistuma vältimatuks kohtumiseks kosmoseperega.

 

Mässuline Hing